Bensiinimootorites jälgib lambdaandur hapnikujäägi kogust katalüüsmuundurites ja kohandab läbi juhtploki segu koostise. Lambdaandur on ehitatud väljalaskesüsteemi enne katalüüsmuundurit ja see võrdleb heitgaasis oleva hapniku kogust väliõhuga.

Andur koosneb spetsiaalsest keraamilisest kestast. Kesta välisosa asub väljalaskesüsteemis enne katalüüsmuundurit ja sisemine osa on ühendatud välisõhuga. Anduri keraamiline kest on seest ja väljast kaetud õhukese plaatinakihiga. Väline osa, mis puutub kokku heitgaasiga, tekitab läbi elektrit juhtiva plaatinakihi negatiivse pooluse (kandmik on alati negatiivne). Anduri sisemus, mis on ühendatud välisõhuga, on ühendatud plaatinakihi loodud ühendusega, ja tekitab positiivse pooluse. Kui hapnikusisalduse väärtused muutuvad, tekib elektroodides elektripinge. Signaalid saadab juhtplokki positiivne poolus, mis reguleerib süüte- või sissepritse aega. On ka teist tüüpi lambdaandureid lisaks pingesensoriga andurile, nagu lairiba lambdaandur või keraamiline andur, mis katavad rohkem mõõtetulemusi. Uuendus Alates 2002 aastast kasutatakse lambdaandureid ka diiselmootorites ja tuunituna sissepritsesüsteemides. See vähendab kütusekulu ja reostavaid heitgaase. Lambdaandur koos juhtplokiga optimeerib heitgaasi kvaliteedi kontrolli läbi heitgaasi ringluse, kollektori ja sissepritse. See optimeerib ka mootori müra.

Alates 2002 aastast kasutatakse lambdaandureid ka diiselmootorites. See vähendab kütusekulu ja reostavaid heitgaase. Lambdaandur koos juhtplokiga optimeerib heitgaasi kvaliteedi kontrolli läbi heitgaasi ringluse, kollektori ja sissepritse.

Lambdaanduri eluiga sõltub erinevatest faktoritest. Kui heitgaasi satub õli, mis võib juhtuda viigase mootori või liigse mootoriõli koguse tõttu, või erinevate kütuselisandite või erineva bensiini või diiselkütuse kvaliteedi tõttu.